Tule Abruka sa
Kas uju või sõida või sõua ...
Salme Tuulik “Abruka Valss”

Abrukal on rahu, vaikus, linnulaul ja meremüha…

Abruka saarel saab jalutada ürgmetsas, korraldada laste- ja looduslaagreid, läbi viia õppepäevi, kokkutulekuid, lihtsalt nautida rahu ja vaikust.

Abruka saar asub Riia lahes Saaremaa lõunarannikul (4km Roomassaarest lõunas), kuulub Saaremaa valla haldusalasse. Pindala 8,8 ruutkilomeetrit, 32 elanikku(2010). Abrukat ümbritsevast 16 väiksemast saarest ja laiust (kokku 1,3 ruutkilomeetrit) on tuntumaid Vahase (65,5 ha), Kasselaid (49,9 ha), Linnusitamaa (5 ha) ja Kerju (2,3 ha). Abrukal kasvab liigirikas, Eestis haruldane keskeuroopa tüüpi lehtmets.

Meresõidusihttuled on Abrukal aastast 1897, praegune alumine metallsõrestikktorn (20,7) valmis 1923 ja ülemine raudbetoontorn (36m) 1931.

Püsivalt asustati saar keskajal, Saare-Lääne piiskopid rajasid sinna hobuste kasvatamiseks karjamõisa. Abrukal on tegutsenud algkool 1972-1979 ja 1980-1986 ning kalurikolhoos “Murdlaine” 1949-1962. Aastal 1962 ühinesid Nasva “Kodurand”, “Vätta Kalur” ja “Murdlaine” ning tekkis kolhoos “Saare Kalur” . Abruka raamatukogu on tegutsenud järjepidevalt aastast 1928.

Abruka tekkimise lugu



KUIDAS ABRUGU SAAR SUGEND ON (SÜNDINUD ON)

Ühe korra, kut Kuresaare võrst hakkand omale seia linna tegema, olnd va vanapoiss sellepärast hirm vihane, ning tahtand Kuresaare võrsti keige linna ning rahvaga maa pealt ette tükkis ära kautada. Siis läind tene Kuramaale, ning hakkand sääl ühte armutu suurt tükki maad välja kaevama, et seda siis Kuresaare linna peele tuua. Viimaks saand siis see tüki välja, ajand oma selga ning pand Kuresaare poole lindma. Vanapoiss olnd juba ette üsna Kuresaare lisidal ning mõtlend:“ Vaest mõned sõuksed tükid on mool nurja läind, aga joo see ikka korda lihab. Seekorra saa ma ometi vanad Jumalad petta, tema on joo ikka inimessi oort abis.“ No suur koorm vaibund va mihel püsut teise külje peele. Vanapoiss nüksand siis paramidi selga. Äkist patsatand jälle sääma tiiba peelt tükk maad mere. (See on joo see „Kirju rahu“, natuse Abrugust Kuramaa pool üks 28 võrsti.) Vana poiss kohkund natuse, ning vätsind aga edasi. No vana Jumal juhtund jälle nägema, et vanapoiss seukest tükki tegemas on , muud kut võttand suure kivi käde ning virutand sellega va vanapoisi sääma tiiba pihta. Oh sa pois, vanapoiss kohkund nenda et va tagumine ots pääsend lahti, see mis paergu Linnusita sääreks hüüteste, ning see kivi paergu seal Kasse maa juures meres ka näha, missega vana Jumal viskand oli.tekst No vanapoiss olnd nenda visa ingega, siis Jumal virutand vasagu tiiba peele ka kaks suurt kivi, siis veel vanapoiss tulnd oma kandamaga ülalt keerdes. Tahtand tene siis veel abi üüda, no suu jooskend vett täis, paljas plurin olnd taga Abrrroo. Sellepärast akketud siis seda maad Abrugu maaks hüütema. Nee kaks suurt kivi on paergu teine Vahase maal, teine Vahase ning Abrugu vahel „Vaherahus“. See kivi, mis Vahases on see on luhki läind, teeb on kou ta luhki löönd või on ta taevalt nii suure jooniga visatud, et ta luhki läind on. Selle järge on inimesed sääl hirmsast tontisid näind, jo va vanapoiss ikka sääl siis veel pärast viirustamas olnd on. Anseküla (1888) võrst = vürst; et(t)e tükkis = õige hoopis; lisidal = ligidal, lähedal; oort = kohe; sääma = parema; vätsind = vantsinud; kou = kõu, pikne Allikas: IGAL PUUL OMA JUUR Murdetekste Jakob Hurda kogust Tallinn „Eesti Raamat“ 1989

Abruka nimi

Abrukal on väga omapärane nimi, mida nagu eesti keele ajalooliste nimede kujunemise osas pole osatud seletada. Küll aga pakub huvi Kuressaare tuntud koduloouurija Bruno Pao seletus Abruka nime kujunemise kohta. Ajaloost on teada, et Abruka kuulus Lääne-Eesti piiskopkonnale, kes kasutas keskajal saart hobuste karjatamiseks. Abruka nime peaks käsitlema koos Roomassaare nimega .“ rohr“- tähendab saksa keeles pilliroogu. Roo maa saar, mis aegade jooksul on lühenenud Roomassaareks Eesliitel –ab- on saksa keeles „ära, eemale“,tähendus „Abrohr“ – roost eemal, kaugemal. Roomaa saarest kaugemal. Nõnda võidi tollases kõnepruugis seda hobuste karjatamiseks kasutataud saart nimetada. See olevat ka 19.sajandi Kuressaare linnakodanike seletus Abruka kohta (Õpetaja Anni sünd. 1860), alamsaksa keeles „. roh“ Hobuseid viidi saarele suurte paatidega, kohapeale oli ehitatud paar onni järelvaatajatele. Ka oli tollane saar tunduvalt väiksem. Teadlaste andmeil on saar kerkinud 7-800 aasta jooksul 3,5 meetrit. Kui Abrukal juba paikne asustus tekkis, siis hangiti elatist heinateo ja- müügiga. Kuressaare ümbruses polnud heinamaid, ümberkaudsed mõisad olid kõik ära krabanud. Abruka mehed tegid siis heina ja müüsid linna, talvel jääga veeti heinakoormaid üle. Veel oli Kuressaare peal väga tuntud Abruka või. Seda saadeti Abrukast linna veel möödunud sajandi 60-70.ndatel aastatel. Kuressaare pidas Abrukat oma abimajandiks. Siit saadi võid, kala ja heina. Ka oli hinnas Abruka naiste küpsetatud leib just oma magushapu maitse poolest, kusjuures igal perenaisel oli veel ka oma väike nipp, leiva omaduste järgi võis isegi ära öelda, missuguses talus leib on küpsetatud. Inimesi elas Abrukas 1939. aasta rahvaloenduse andmeil -150. 1965. aastal 130. Sestpeale on rahvaarv jõudsalt kahanenud.

Kus Abruka asub

Asukoht


Abruka saar asub Riia lahes Saaremaa lõunarannikul (4 km Roomassaarest lõunas), kuulub Saaremaa valla haldusalasse. Pindala 8,8 ruutkilomeetrit.