Lugu millest räägin on väga vähestele teada, aga aeg on ta põlu alt välja tuua ja teilegi rääkida. Sest siin on fakte ja argumente, mis nii mõndagi peret teises valguses veel läbi mitmete põlvede võib näidata.

   Nagu teame on kivid need, mis Abrukale tuntust, tulu, vaenu ja õnne on toonud. Siinkohal kõikidest Abruka kividest rääkida läheks liiga pikale ja enamasti on need legendid ka rahvani jõudnud, aga mõnel peatuks siiski.

19. sajandi lõpul ja 20.sajandi algul olid Abruka meeste üheks sissetuleku allikaks kivide vedamine, mil talvel mööda jääteed kivid Muratsi randa viidi ja sealt edasi suvel laevadega mööda maailma laiali veeti, mis sai salapärase lõpu sellega, et Kuressaare metsahärra selle keelustas kellegi kaebuse peale. Siiani arvatakse, et selles oli Rutovi käsi mängus. Oh seda viha, mis see endaga kaasa tõi. Aga eks aeg parandab ja katab ka kõige sügavamad haavad.

   Tõde selgus alles mõnda aega tagasi, kui ühel meie hulgast aeg täis tiksus ja ta end parematele karjamaadele minekule seadis, tahtnud ta enne vabaneda sellest põlvest põlve hoitud saladusest. Kes aga tegelikult selle taga seisnud, et Abruka meeste kivideveole veto peale pandi? Kindlasti olete kuulnud salapäraste kirjadega kivist, mida mitmedki saareelanikud ammustel aegadel näinud olid. Ja kui hiljem seda otsima mindud, ei ole seda tänini leitud.

   Hirm kaotada ka see perereliikviaks saanud kivi millest täna räägime, sundis kedagi salaja tegutsema, et kividevedu peatada.

   Taat alustas pajatust vargsi ja väga pika ettevalmistava jutuga nagu kuskil sisemas siiski kartes. Kuid nähes oma järeltulija silmades siirust ja usku, vallandusid taadi häälepaelad: ”Tegelikult lasub meie perel süü, miks Abruka meeste kivideveole veto peale pandi ja seda suures hirmus, et meie pere saladuslikule õnnekivile keegi käed alla paneb ja minema veab. Juba mitu põlve varem, kui minu vanavanemad selle kivi juures teineteisele truudust olid vandunud ja edaspidigi järgnevad põlved seal oma muresid ja õnne pihtinud, saanud neile selgeks, et sellel kivil maagiline heli ja vägi sees on, mis neile usku ja lootust sisendas ja seda eriti rasketel aegadel.”

   Soovikivi aukoht küla serval on ammu kohalikule rahvale teada. Aga see, kuidas see kivi nende jaoks säästeti, sai paljudele seletuse alles täna.

   Ainult siiras ja omakasupüüdmatu soov saab täituda tänagi kui selle kivi maagilisse jõudu uskuda.