Abruka nime päritolu
Abrukal on väga omapärane nimi, mida nagu eesti keele ajalooliste nimede kujunemise osas pole osatud seletada. Küll aga pakub huvi Kuressaare tuntud koduloouurija Bruno Pao seletus Abruka nime kujunemise kohta.
Ajaloost on teada, et Abruka kuulus Lääne-Eesti piiskopkonnale, kes kasutas keskajal saart hobuste karjatamiseks. Abruka nime peaks käsitlema koos Roomassaare nimega .“ rohr“- tähendab saksa keeles pilliroogu. Roo maa saar, mis aegade jooksul on lühenenud Roomassaareks. Eesliitel –ab- on saksa keeles „ära, eemale“,tähendus „Abrohr“ – roost eemal, kaugemal. Roomaa saarest kaugemal. Nõnda võidi tollases kõnepruugis seda hobuste karjatamiseks kasutataud saart nimetada. See olevat ka 19.sajandi Kuressaare linnakodanike seletus Abruka kohta (Õpetaja Anni sünd. 1860), alamsaksa keeles „. roh“.
Abrukal on väga omapärane nimi, mida nagu eesti keele ajalooliste nimede kujunemise osas pole osatud seletada. Küll aga pakub huvi Kuressaare tuntud koduloouurija Bruno Pao seletus Abruka nime kujunemise kohta.
Ajaloost on teada, et Abruka kuulus Lääne-Eesti piiskopkonnale, kes kasutas keskajal saart hobuste karjatamiseks. Abruka nime peaks käsitlema koos Roomassaare nimega .“ rohr“- tähendab saksa keeles pilliroogu. Roo maa saar, mis aegade jooksul on lühenenud Roomassaareks. Eesliitel –ab- on saksa keeles „ära, eemale“,tähendus „Abrohr“ – roost eemal, kaugemal. Roomaa saarest kaugemal. Nõnda võidi tollases kõnepruugis seda hobuste karjatamiseks kasutataud saart nimetada. See olevat ka 19.sajandi Kuressaare linnakodanike seletus Abruka kohta (Õpetaja Anni sünd. 1860), alamsaksa keeles „. roh“.
Hobuseid viidi saarele suurte paatidega, kohapeale oli ehitatud paar onni järelvaatajatele. Ka oli tollane saar tunduvalt väiksem. Teadlaste andmeil on saar kerkinud 700-800 aasta jooksul 3,5 meetrit. Kui Abrukal juba paikne asustus tekkis, siis hangiti elatist heinateo ja- müügiga. Kuressaare ümbruses polnud heinamaid, ümberkaudsed mõisad olid kõik ära krabanud. Abruka mehed tegid siis heina ja müüsid linna, talvel jääga veeti heinakoormaid üle.
Veel oli Kuressaare peal väga tuntud Abruka või. Seda saadeti Abrukast linna veel möödunud sajandi 60-70.ndatel aastatel. Kuressaare pidas Abrukat oma abimajandiks. Siit saadi võid, kala ja heina. Ka oli hinnas Abruka naiste küpsetatud leib just oma magushapu maitse poolest, kusjuures igal perenaisel oli veel ka oma väike nipp, leiva omaduste järgi võis isegi ära öelda, missuguses talus leib on küpsetatud. Inimesi elas Abrukas 1939. aasta rahvaloenduse andmeil -150. 1965. aastal 130. Sestpeale on rahvaarv jõudsalt kahanenud.
Hobuseid viidi saarele suurte paatidega, kohapeale oli ehitatud paar onni järelvaatajatele. Ka oli tollane saar tunduvalt väiksem. Teadlaste andmeil on saar kerkinud 700-800 aasta jooksul 3,5 meetrit. Kui Abrukal juba paikne asustus tekkis, siis hangiti elatist heinateo ja- müügiga. Kuressaare ümbruses polnud heinamaid, ümberkaudsed mõisad olid kõik ära krabanud. Abruka mehed tegid siis heina ja müüsid linna, talvel jääga veeti heinakoormaid üle.
Veel oli Kuressaare peal väga tuntud Abruka või. Seda saadeti Abrukast linna veel möödunud sajandi 60-70.ndatel aastatel. Kuressaare pidas Abrukat oma abimajandiks. Siit saadi võid, kala ja heina. Ka oli hinnas Abruka naiste küpsetatud leib just oma magushapu maitse poolest, kusjuures igal perenaisel oli veel ka oma väike nipp, leiva omaduste järgi võis isegi ära öelda, missuguses talus leib on küpsetatud. Inimesi elas Abrukas 1939. aasta rahvaloenduse andmeil -150. 1965. aastal 130. Sestpeale on rahvaarv jõudsalt kahanenud.